Programmeerimise ajalugu
Programmeerimise ajalugu
Programmeerimine sai alguse juba 19. sajandil, kui Ada Lovelace kirjutas esimese algoritmi Charles Babbage’i analüütilise masina jaoks. Kuigi seda masinat ei ehitatud kunagi täielikult valmis, pani Lovelace’i töö aluse ideele, et masin võiks täita üldotstarbelisi arvutusi vastavalt inimeste loodud juhistele – ehk programmile.
1940. aastatel sündisid esimesed elektroonilised arvutid, nagu ENIAC ja Colossus. Neid programmeeriti masinkoodis või lülitite ja juhtmete abil, mis tähendas, et iga käsk tuli anda väga madalal tasemel, otse riistvarale. See oli aeganõudev ja vigu täis protsess.
1950.–1960. aastatel loodi esimesed kõrgtaseme programmeerimiskeeled, nagu Fortran, COBOL ja Lisp. Need muutsid programmeerimise palju inimloetavamaks – insenerid said kasutada sõnalisi käske ja loogilisi struktuure, selle asemel et kirjutada ainult numbrilisi koode. Samal ajal hakati välja töötama ka kompilaatorid, mis tõlkisid kõrgkeelsed programmid masinkoodiks.
1970. aastatel tekkisid uued paradigmad ja keeled, näiteks C, mis pakkus paindlikkust ja jõudlust, ning Pascal, mida kasutati laialdaselt õppetöös. Samal ajal kujunes välja ka struktureeritud programmeerimine, mille eesmärk oli parandada koodi loetavust ja hooldatavust.
1980. aastatel sai populaarseks objektorienteeritud programmeerimine (OOP), mida populariseerisid keeled nagu Smalltalk, C++ ja hiljem Java. See lähenemine põhines ideel, et programm koosneb omavahel suhtlevatest objektidest – loogilistest üksustest, mis ühendavad andmed ja nende töötlemise.
1990. aastatel toimus suur pööre koos veebiarenduse tõusuga. Ilmusid keeled nagu JavaScript, PHP ja Python, mis tegid võimalikuks dünaamilised veebilehed ja interaktiivsed rakendused. Samuti muutus oluliseks avatud lähtekoodiga tarkvara liikumine, mis kiirendas innovatsiooni ja koostööd üle maailma.
2000. aastatel ja edasi arenes programmeerimine veelgi mitmekesisemaks. Ilmusid mobiiliplatvormid (Android, iOS), pilvearvutus, ning suurenes vajadus andmetöötluse, tehisintellekti ja küberturbe järele. Keeled nagu Python, JavaScript, C#, Swift ja Go on tänapäeval programmeerijate seas väga levinud.
Tänapäeval kasutatakse programmeerimist kõikjal – alates nutitelefonidest ja veebiteenustest kuni autonoomsete robotite, tehisintellekti mudelite, kvantarvutite ja isegi biotehnoloogia rakendusteni. Programmeerimine ei ole enam ainult IT-spetsialistide tööriist, vaid universaalne oskus, mida väärtustatakse pea igas valdkonnas.
Olulised verstapostid:
- 1843 – Ada Lovelace, esimene algoritm
- 1945 – ENIAC, esimene elektrooniline arvuti
- 1957 – Fortran, esimene kõrgkeel
- 1983 – C++, objektorienteeritud programmeerimine
- 2000+ – Python, JavaScript, AI, pilveteenused
Süntaks
Süntaks on reeglistik, kuidas koodi kirjutada. Vale süntaks = viga. Kasutatakse semikoolone, sulgusid, taanet. Kommentaarid aitavad koodi selgitada, nt # või //.
Muutujad
Muutuja on nimeline konteiner, kuhu salvestatakse andmeid. Need andmed võivad programmi töö käigus muutuda – sellest ka nimi muutuja.
1. Muutuja määramine
Muutuja loomisel antakse talle nimi ja väärtus. Näited:
- Python: vanus = 25
- JavaScript: let vanus = 25;
- Java: int vanus = 25;
2. Muutuja nimi
- Peab algama tähe
- Ei tohi sisaldada tühikuid ega alguses numbrit
- Hea nimi on arusaadav: hind, nimi, palk
3. Tüübid
Muutujad võivad olla erinevat tüüpi:
- int – täisarv (nt 10)
- float / double – komaga arv (nt 3.14)
- string – tekst (nt “Tere”)
- bool – loogiline väärtus (True / False)
- list / array – väärtuste kogum (nt [1, 2, 3])